Minu rada
Kõik, mida elus teeme, vormib meid. Mõni kogemus jätab sügavama
jälje, teine puudutab vaid kergelt nagu õrn tuuleiil. On ka selliseid, mis
lihvivad märgatavalt meie teravaid nurki ja me pole kunagi enam endised.
Kulutame olulise ja enamasti kõige väärtuslikuma aja päevast töö tegemisele. See võib tähendada meile õnne või hoopis kurvastust. Õnn on igaühe enda tunnetus, mistõttu on väga tähtis aru saada, mis teeb meid õnnelikuks. Selleks tasuks võtta aega, palju aega. Tekkivad mõtted võiks panna kirja, sedasi on lihtsam mõista ennast ja oma soove. Kui paberilt vaatavad vastu rõõmsad read, siis võib jätkata valitud rajal. Kui aga leheke peegeldab rahulolematust või tundub eriti sünge, siis on aeg muutuda uudishimuliku(ma)ks, vaadata ringi ja otsida endale uus töökoht. Tihti on muutus ebameeldiv ja täis riske, aga vaid proovides saame teada, milleks me tegelikult võimelised oleme. Mugavus ei ole soodne seisund arenguks. Kellele see mõte meeldib, see tegutseb.
Minu tööelu muster näitab, et olen olnud rahutu nagu sügisene meri. Enamasti olen vahetanud töökohta umbes kahe ja poole kuni kolme aasta järel. Olen tahtnud, et minu elu oleks huvitav ja värve täis. Tundub, et siiani on see õnnestunud.
Tuttavalt rajalt kõrvale astumine on nõudnud minult tahet ja julgust. On tulnud ette olukordi, kus kaalun ja ketran oma peas võimalikke stsenaariume, aga järgmist sammu ei tihka siiski teha. Sellisel juhul on aidanud mind oma sõbra või hea tuttavaga rääkimine. Enamus meist on kogenud situatsiooni, kus piisab vastuse saamiseks oma mõtete valju häälega välja ütlemisest. Ja kui see ei tööta, olen lugenud mõne silmapaistva inimese elulooraamatut. Impulssi tegutsemiseks leiab neist alati. Samas ka rahu, sest peaaegu kellelgi pole elu läinud vaid ülesmäge, komistamine on elu loomulik osa. Tähtsaim teadmine, mida olen nimetatud teostest endaga ühes võtnud on see, et pärast kukkumist tuleb tõusta püsti, õppida vigadest ja alustada uuesti. See on edu võti või isegi elu võti.
Olen vahetanud töökohti peaaegu alati selliselt, et liigun ühelt kohalt teisele vahet jätmata. See on kindlasti turvalisem, kui astuda töölt minema teadmata, mis edasi saab või kuhu ükskord maandun.
Töökoha valikul olen pidanud tähtsaks seda, et saan ennast proovile panna, st võimalust ennast arendada ja areneda. Lisaks on mulle meeldinud tööd, kus on nii omaette nokitsemist kui ka suhtlemist. Tõsi küll, varem eelistasin inimestega tegelemist kaustadesse süüvimisele, kuid järjest enam on muutunud minu soov vastupidiseks. Võimalik põhjus võib tuleneda minu east (olen tänaseks 40+), mis tähendab seda, et energiat on juba pisut vähem ja paberites tuhnimine hoiab minu särtsu tasakaalus.
Mitte vähem tähtis pole minu jaoks uus ülemus kogu oma kogemuste ja tarkuse paketiga. Ideaalis peaks olema minu juht tark (sh tundma hästi oma valdkonda), hooliv, mõistev, innustav, tagasiside jagaja. Reaalsus on aga see, et olen töötanud erinevate juhtide alluvuses, kellel on pagasis ülalloetletutest mitu, aga mitte kõiki. See-eest on leidunud töökaaslasi, kellel on kõik need omadused olemas.
Palk on samuti oluline. Siiani on mul olnud õnne liikuda selliselt, et iga järgmine töökoht on pakkunud natuke rohkem kui eelmine. Samas tasub palga kõrval arvesse võtta, kui palju isiklikku kulu tuleb töölkäimisega lisaks, st mõnikord võib palgas pisut järele anda, kui töökoht maksab nt kütuse või auto parkimise eest.
Usaldus ja vabadus on sõnapaarid, mida olen rohkem kui pooltes asutustes töötades kogenud. See on leidnud kindla koha minu uue töö valikukriteeriumides. Ka kaugtöö ei jäta mind külmaks. Kes on seda kord proovinud, see sellest soovist naljalt ei tagane. Nii ka mina.
Igaühel on oma tee. Jagasin teiega enda kogemusi. Kui mõni killuke aitab teid või vähemalt paneb mõtlema oma tänase olukorra üle, siis on see kirjatükk õnnestunud. Soovin teile julgust elada oma elu!
Janne